Meenutades kallist õpetajat Valdur Rootsi
Mõni inimene jääb meelde. Aeg muudkui läheb, aga ikka ja jälle tuleb ette olukordi, kus ta on justkui jälle kohal. Miski, mida ta on öelnud, heliseb kõrvus. Miski tema käitumises muudab sisemisi tõekspidamisi. Muudab paremaks inimeseks.
Tulin Tallinna Muusikakeskkooli Viljandi Muusikakooli lõpetamise järel 2001. aastal. Õnnelik juhus pani mu emeriitprofessor Valdur Rootsi juurde õppima. Kui Muusikakeskkool läbi sai, jätkasin klaveriõpinguid Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias, kus Valdur Roots mind järgmised kaks aastat edasi õpetas. Kokku juhendas ta mind viis aastat jagades seda, mida klaverimängust teadis ja oluliseks pidas.
Õpetajana tegeles ta õpilastega kui inimestega. Nii oluline kui tehnika harjutamine ja arendamine, nootide õppimine ja lugude meeldejätmine ka ei ole, algab muusik isiksusest. Õpetaja ülesanne on noort inimest tema teel õrnalt juhtida, anda talle näpunäiteid, aidata leida tema oma hääl tema oma teel. Õpetajana andis ta õpilastele nende otsingutes tohutu vabaduse. Kuidas muidu seletada seda, et tema õpilased nii erinevateks on kujunenud ja kõikvõimalikke omi teid leidnud?
Seda, kas ta oma õpilastesse tõsiselt uskus, ma arvata ei oska. Tagasi mõeldes tundub, et ta oli igas hetkes kohal ega vaevanud oma pead eriti sellega, mis edaspidi saab. Oluline oli vaid konkreetne hetk ja selles hetkes klaveri harjutamine. Klaverit pidi tegelikult kogu aeg mängima. Kord arutlesime, kas pühade ajal harjutada või mitte. Vastus oli, et loomulikult harjutada. Kui on jõulud või vaheaeg, siis on ju kõige parem harjutada, sest mitte keegi ega miski ei sega! See mõtteviis sai mulle omaseks. Naudin jõulupäeva, kui kõigil on tohutu pühademöll ja mina rahulikult klaveri taga otsin mingit kõlavärvi, lihvin keerukat käiku või improviseerin.
Ta ei väsinud rõhutamast sõrmestiku valiku olulisust. Tihtipeale märkis ta ise mulle sõrmestuse nooti. Tollal tundsin, et ei suuda iialgi nii sobivaid sõrmi ise välja mõelda. Ta ei lähtunud kehtivatest konventsioonidest või redaktori sõrmestikust, vaid ainult muusikast. Oluline muusikas tuli kuuldavale tuua. Keerukamates käikudes leidis ta alati mingi nõrga sõrme, mis teiste kulul liugu lasi. Sellele sõrmele keskendudes oli ka käik tihtipeale korras. See ei tähendanud loomulikult, et harjutama ei oleks pidanud. Loomulikult pidi. Kogu aeg! Mäletan, kuidas ta ükskord justkui muuseas mainis, et Liidia Ilves harjutavat heliredeleid nii tihti nagu süüakse leiba. Mina ei suutnud tõigast kuigivõrd inspireeruda kuivõrd imestasin omaette, kuidas saab nii igava tegevusega nii palju tegeleda. Üks teinekord ta siiski lohutas, et paljud väga head pianistid ei olegi tahtnud heliredeleid mängida. See meeldis mulle palju enam…
Hoopis teisest ooperist on õpetaja üks omapärane mõju minule. See on seotud muusikaakadeemia klassivõtmetega. Klassi sisenedes riputas ta võtme alati riidenagisse. Imestasin seda tema kommet tohutult. Nüüd istub komme võti nagisse riputada minugi sees ja mitte ükski vägi ei pane mind võtit mujale panema.
(ilmunud Eesti Klaveriõpetajate Ühingu ajakirjas “Klaver”)
